Fidokate espitsjoon Keri saarele

Korjasime kokku hädavajaliku kraami ja asusime teele postipaadil "Helge", mis meid Leppneeme sadamast Prangile viis. Kraami osas olid tingimused karmid - see pidi olema võimalikult kerge ja kompaktne, kuid sisaldama nii magamiskotti kui madratsit ööbimiseks. Lisaks veel muudele vajalikele asjadele.

Peep juba ootas pisikese kummipaadiga kui me Pranglil maabusime. Kuna meid oli kokku 7 täiskasvanut ja 2 väikest last, tuli Peebul teha saarele 2 reisi. Esimene paaditäis (naised-lapsed) pakkis end päästevestidesse. Tuli kiirustada, sest lained olid juba pooleteise meetri kõrgused ja tuul tõusis. Istusin seljaga sõidusuunas, surusin jalgadega vastu paadipära ja hoidsin kogu jõust mõlemalt poolt kummipaadi sangadest kinni. See oli ainuke võimalus paadis püsimiseks.

Lastele oli see vaieldamatult meeldejääv elamus - mõlemalt poolt läksid kisasireenid täiel võimsusel käima kui lainetemöllu sukeldusime :) Umbes 20 minuti pärast randusime õnnelikult ja märgadena saare kivises tipus juhatusega minna majja, mis asus "saare teises otsas". Vajalik ots, nagu selgus, asus nii umbes paarisaja meetri kaugusel :)

Saar on tõesti pisike, sellel ei kasva ühtegi puu nime väärivat taime ja tuul on tavaliselt üsna tugev. Möödusime servast varisenud tuletornist ja suundusime majja. 3 tuba on täiesti kasutatavad (loe: ei saja sisse ja aknad on täitsa terved, ehk siis teibiga parandatud). Ahjusid sai kütta, mis osutus väga abiks, et peletada toast saarel valitsevat niiskust. Olemas oli elekter, internet ja mobiililevi (kui õiges kohas seista), köögis toimiv gaasipliit ning isegi vets asus lausa koridoris. Niiet elamine oli kokkuvõttes väga lux.

Õhtul sai sauna ja parajast tuulest hoolimata sai kenasti maja nurga taga väikest aiapidu peetud. Oli kuidagi kummaline vaadata loojuvat päikest ja näha igalt poolt vaid merd laiumas :)

Hommikune ärkamine venis mõnusalt aeglaselt. Oli tunne, nagu poleks mitte kuhugi kiiret. Kuid tuul tõusis ja oli selge, et kui me lõuna ajal üle mere ei saa, siis peame suure tõenäosusega veel ühe siin öö saarel veetma. Mitte, et meil kellelgi selle vastu otseselt midagi oleks olnud, aga kahjuks ootas ees töönädal.

Tagasitee Pranglile oli sama lustakas nagu tulekki - lained loopisid, vesi pritsis ja lapsed karjusid :) Teine paaditäis sai juba vett rohkem kui meie, kuid Pranglile jõudsime me õnnelikult kõik. Pranglil oli nii palju rahvast paati ootamas, et kui meie seltskonnal poleks broneeringut olnud, polekski peale saanud. Ütleme nii, et enamus rahvast jäigi maha. Hiljem, juba Leppneeme sadamas nägime, et mahajäänud rahvas oli ära rääkinud (kinni maksnud) ühe Prangli sadamas seisnud laevukese ja said ka nemad mandrile :) Ka postipaadiga oli seekord põnevam. Laine käis nii suure kaarega üle teki, et peletas enamuse rahvast alla trümmi. Vaid me Helinaga jäime algavat tormi tekile nautima.

Lähemat infot Keri saare kohta saab nende varskelt webilt: keri.ee