Ilmselgelt oli meie näol tegu kohaliku turismimangetiga, sest hommikul tuli meil tutvuda ka ülejäänud pereliikmete ja lambakarjaga, kes kõik meid järjekorras vaatama tulid. igatahes olime kokkuvõttes väga rahul, et meil selline olukord, kus kohalike inimestega lähemalt suhelda tuli, üldse tekkis.
Otsustasime, et viimane päev enne Tuneesiast lahkumist lihtsalt puhkame. Võtsime Monastiri sisse sõites kohe esimese ettejäänud hotelli (seekord ilma ühegi tärnita), parkisime tsiklid siseõue ja läksime linna uudistama. Kohaliku kindluse müüri pealt saime linnast hea ülevaate, jalutasime vanalinnas ja Kalle sai selle aasta esimese meres ujumise kirja. Rand Monastiris oli üsna räpane, kuid vesi mõnusalt soe ja puhas.
Lõbusate noormeeste käest saime teada, et kohalikku "Celtia" õlu, mida nad jõid, saab osta vaid spec "Magasini" poodidest. Kahjuks ei suutnud me ühtegi neist leida ja jätkasime karskete eluviiside propageerimist. Ostsime kuhja värskeid puurvilju ja tundsime end nendega hästi.
Ärasõidupäeval jõudsime sadamasse 4 tunnise varuga, noh igaksjuhuks. Tavaline tants paberite ja templite ümber ja kõigest tund peale õiget väljumisaega olimegi juba teel Itaalia poole. Seekordne laev, uhke nimega Kartaago, oli suurem, uhkem ning kiirem (nii öeldi piletite ostmisel) ning pidi 24 tunni asemel "vaid" 21 tundi sõitma.
Genovast oli plaan võimalikult otse ja mööda kiirteid kodu poole saada. Mitte, et seda väga tahtnud oleks, aga me olime niigi juba lootusetult hiljaks jäänud. Üle Alpide ronides tegime suuna valikul ühe valearvestuse ja kaarti uurides otsustasime otsetee kasuks.. mis maksis meile miski 4 tundi mööda imeilusaid mägiteid mööda 3-kraadiseid tornettosid üles ja alla keerutamist.
Väike öökohvi AustriasVäiksest shortcutist hoolimata jõdsime napilt sama päeva numbri sees Austriasse. Proovisime magada ühes bensukas parkimisplatsil kogu täisvarustuses, kuid külm ei lasknud üle tunnikese tukkuda. Järgmine võimalus paaritunnise uinaku näol oli juba kosutavam, ärkasime rahva keskel parklas sooja päikese käes. Edaspidi püüdsime siiski ära kasutada kogu valge aja ning öösiti magada.
Leedus bensukas ööbides saime sõbraks ühe kohaliku noore kutsaga, kes kohusetundlikult hommikuni meie tsiklite ees magas, haukudes isegi oma valvurist sõbra peale kui see liiga lähedale juhtus tulema.
Kalle Pitsuga õhtust söömasÜldiselt läks tagasitee kiirelt, ilm oli kena ning kolmandal päeval olimegi juba kodus. Eesti piirist üle saades lõppes jaks, edasi polnud enam vaja kuhugi orienteeruda ja võis end viimaks lõdvaks lasta.
Ausalt väljateenitud 5 minutit uinakut :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar